ARE KOOLI LÕPETAJAD

Are Kooli lõpetas 91. lend. Kaheksa noort ja säravat inimest - Elisabeth Pahk, Sirli Sing, REbecca Türnpuu, Angel Arumäe, Mia-Mari Auser, Mariann Hantson, Kevin Kivikas ja Silver Teearu  . Üheksa aasta jooksul neli klassijuhatajat - Marge Mölder, Ulvi Talts, Kristi Mölder ja Tiia Puusild.

Kaheksandikud kogusid üheksandike mälestusi, õpetajate muljeid ja kaasõpilaste märksõnu. Kõigest sellest sai kokku üks kena aktus.
Järgnevalt lühiiseloomustused sellekevadistest lõpetajatest .....
ANGELA on pere ja klassi pesamuna, kes tegelikult arvab, et on juba ammu suur. Suigu koolis ei möödunud ühtegi pidu ilma tema muusikalise kaasarääkimiseta. Tema elu on olnud pidevalt üks suur sehkendamine ja tegutsemine, õppimiseks pole just palju aega jäänud. Seetõttu on  koolis probleemegi olnud, ent selle kõrval on ANGELA end pühendanud pereüritustele ja laulmisele ja suhtlemisele ja deegudele ja …. Üks ütlemata toimekas ja energiline tütarlaps seega!
MIA-MARI liitus klassiga hiljem, peale ilusa nime kaasas ka hoolitsetud välimus. Aga tähelepanu on MIA pälvinud ka oma laia maailma-kogemusega: mitte keegi teine pole saanud nii palju reisida kui tema. Eks see kõnele ka toredast perest, kes lapse arendamist tõsiselt võtnud. Nojah, koolitunnid pole MIA lemmikud, sealt on püüdnud ta pidevalt oma telefoni abil „minema hiilida“. See-eest on kuulda MIA suurest huvist ja oskustest nii hobuste kui ka teiste loomade eest hoolitsemisel. Unustamatu oli Mia loovtöö loomade rollist laste teraapiast. Kui kaasas elav näide. Tema moto on ilmselt „Mida rohkem elukaid, seda parem.“

MARIANN, Selline armas ja siiras.   Ürg-andeka inimesena pole viitsinud põhjalikult õppimisele keskenduda, vaid on liblikana lennelnud kergelt koolitõdesid puudutades selle kohal ja püüdnud avastada pigem maailma koolist väljaspool. Ilma vaevata suudab ta hakkama saada igasuguse sportliku tegevusega. Tema tegemisi saadab ikka naer, alati on MARIANN heatujuline ja sõbralik, liblika tundlaid asendav telefon on toonud põnevaid teateid elust enesest ka igasse koolitundi. Ühesõnaga – elu on lill!

KEVIN -  Suigu koolis tahtis oma töödes olla alati perfektne, ei kannatanud, kui mõni täht viltu välja tuli. Kui KEVIN Are kooli 5. klassi jõudis, meenutas ta õpetajate sõnul abitut kajakapoega, kes valju kisaga märku andis, kuidas ta ei saa, ei oska, ei suuda… Järgides kõiki loodusseadusi, on temast viie aastaga saanud siiski tugev ja silmapaistev naerukajakas: tema pidev naer ja naljatamine meelitab ligi kõiki koolikaaslasi, aga on tekitanud ka konflikte õpetajatega, kellega tundides on tulnud tähelepanu pärast võistelda.  Ometi – KEVINIS on empaatiavõimet ja elust arusaamise oskust ehk rohkemgi kui ta klassikaaslastel, sest ta on lugenud raamatuid! See omakorda, näiteks, on kirjandusõpetaja pannud andestama nii mõnegi KEVINI patu. Muidugi on Kevini eduloole kindlasti kaasa aidanud ka tema naabrinaine Elisabeth, kes emaliku hoolega on aidanud ta päevikut täita, kohustusi meenutanud ja õpetaja korraldusi „tõlkinud“ arusaadavasse keelde.

ELISABETH – Algklassides andis sageli ideid, mida kunstiõpetuses võiks teha, kui vahel õpetaja antud ülesanded tundusid talle igavad, seega näitas initsiatiivi.  ELISABETHI hoolt ja kaitset on lisaks Kevinile tundnud vist kõik klassikaaslased – ikka ütleb ta perepeana välja oma arvamuse nii oma „lapsukeste“ kui ka õpetajate tegevuse kohta, olles kirglikult kaitsmas õiglust ja oma klassi arusaamu tõest ja õigusest. Ta on olnud klassi hing ja ihu ning südametunnistus.

SIRLI - lõi esimeses (eesti keele) tunnis õpetaja pahviks! Tundus lihtsalt võimatu, et üks 5. klassi tüdruk võib olla nii pisike ja habras, tekitades vajaduse kaitsta seda olevust, mitte nõuda temalt karmilt teadmisi. Aga see tunne kestis vaid hetkeni, mil pisike SIRLI oma suu avas – hääl oli sel miniatuursel olendil võimas nii laulus kui kõnes, tema mõtted selged ja arukad. … Mida see Hurt rääkiski juba ärkamisajal väikesest rahvast ja suurest vaimust … ?! Tubli kodutütar, kes ei pelga ka enese proovilepanekut ekstreemolukordades.

SILVER  – Algklassides poiss nagu poiss ikka, jõuab igale poole, vahest rohkemgi kui vaja, sageli enne teeb, siis mõtleb. Vaat teda on meil, õpetajatel, vist kõige raskem täna Suurele Elule loovutada! Kas leiame veel poisi, kes nii isukalt koolielus kaasa lööks? Kes, silmad säramas, on alati nõus olümpiaadidel osalema, võistlema, aitama kõiksugu töödes, aktustel luuletusi lugema …? SILVERIS on olnud uskumatut tahet ja visadust midagi saavutada, kuhugi jõuda. Erkki Nool on kunagi maininud, et ainult see sportlane võib edu saavutada, kelles on „tapjainstinkti“, see tähendab võidutahet kõigile katsumustele – kannatustele vaatamata. SILVERIS tundub seda olevat!

REBECCA teadis ilmselt juba kooli tulles, mis koht see on ja mis siin tehakse. Asjalik, tubli, ülikorralik, edasipüüdlik ja perekeskne neiu.  Täpne ja tagasihoidlik. Ta on tänaseni klassi kõige motiveeritum õpilane olnud. Iga õpetaja nägemus tublist õpilasest: kohusetundlik, visa, järjekindel. Nagu igal inimesel, on REBECCALGI oma pisike saladus – muusika. Ta laulab ja oskab ka tantsida! Hästi vahva on seegi, et tavateismelisest erinevalt julgeb REBECCA olla see, kes ta on.

Oma klassijuhatajale olete jätnud kustumatu mulje. Nad on inimesed, keda võib usaldada. Kes
peavad perfektselt kinni kellaajast ning kellega ta võiks iga kell luurele minna.

Seda klassi on nimetatud õppimiskallakuga klassiks. Tubliks ja asjalikuks on nad kõik jäänud ja loodame, et jõuavad kaugele.