LÕPETAS 89. LEND

13. juunil lõpetas Are Põhikooli 89. lend - klassijuhataja Mirjam Liigi kindlakäelise juhtimise all said lõputunnistuse 10 õpilast: Ave Eisenschmidt, Mauriko Erm, Meinhard Pulk, David Kakko, Thom Kõrgmaa, Keio Kalda, Henry Mägis, Reino Tuisk, Ketriin Räim, Margot-Matilde Teearu.

Klassijuhataja pidas lõpuaktusel hea kõne, mis seda klassi väga hästi iseloomustab. Selle siin nüüd ära toomegi:

Lugupeetud vanemad! Kolleegid! Külalised! Mu armsad lapsed!

On esmaspäev. On eesti keele tund 9. klassis. Saadan Margoti logopeedi juurde, annan Keiole ja Thomile nende töölehed. Alustame. Nagu ikka koduste ülesannete kontrolliga. Lasen pilgu ringi käia, kellega siis täna alustada. Meinhardil on käsi püsti: „Õpetaja, kas me ei võiks Peterburis korrakski Zeniidi staadionile minna?“ Naerame, aga tõrjun otsustavalt Meinhardi katse tund jalka radadele suunata.

Niisiis, alustame uuesti. Palun Karelil oma lause lugeda. „Mul on tegemata!“ kuulen vastuseks, nagu alati. Henry? „Ma ei osanud seda lauset. Kõik muu on tehtud!“ Reino? „Õpetaja, ma puudusin eelmises tunnis. Ma ei teadnud, mis teha on.“ Raigo? Aga tema pole vihikutki lauale tõstnud. Äkki David? Läheb pisut aega, kuni David oma pilgu kaugustest minule suunab ja armsalt naeratab: „Vabandust, aga mul jäi vihik koju!“ Olen ahastuses. Viimases hädas pöördun Ave poole. Muidugi, Ave ja Ketriini abiga saab ülesanne kontrollitud. Vaikuses ja rahus annan ülejäänud tunni. Kontrolltöö kinnitab, et ma pole just kaugele oma pingutustega jõudnud!

Koduteel olen mustas masenduses: mis neist lastest küll saab? Õppimine pole enamuse jaoks ei lihtne ega tore. Muidugi, on Ave, Ketriin ja Meinhard – nende pärast pole vaja muretseda. Aga ülejäänud? Mis saab neist? …

Korraga piilub minu murepilvede vahelt päike: ega kõigist peagi professorid saama! Elus on inimlikke väärtusi, mida ei asenda ükski raamatutarkus! Nende viie aasta jooksul pole olnud ühtegi pahandust! Kõigi käitumishinne on „hea“! Selliseid poisse pole mu karjääri jooksul olnudki! Tasapisi läheb mu selg sirgu ja pea püsti: kõik 11 on küll väga erinevad, kuid milleski ka ülimalt sarnased. Nende tasakaalukas ja rahulik olemus. Nende vaiksed rõõmud. Nende abivalmidus ja sõbralikkus. Kokkuhoidmine. Töökus  ja osavus mistahes praktilises tegevuses. Meie ühised ettevõtmised. Oskus naerda - ka iseenda üle. Nende valikute kindlus ja jõukohasus. Neis kõigis on piisavalt tahet ning jäärapäisust, et OMA mäetippu ronida – olgu see siis pisut kõrgem või madalam.

Muidugi olen ma täna natuke mures – nagu ikka oma lapsi teele saates. Aga ühes olen ma veendunud: täna lähevad Are koolist teele väärikad ja meeldivad noored, kes oskavad endaga toime tulla ja suudavad olla toeks ja rõõmuks kõigile enda ümber. Ja mul on pagana hea meel, et olen saanud teie kasvamisele kaasa elada!  Olen õppinud teid austama ja armastama.

Ja ütlemata hea meel on ka selle üle, et meie hulgas on siin täna ka Mauriko, kes suutis end kokku võtta, eksamid ära teha ja saab oma eluga edasi minna.

Olen tänulik kõigile vanematele, kes oma lastele toeks olid! Kes mõistsid ja jagasid kooli püüdlusi kasvatada neist kohusetundlikud ja toimekad kodanikud. Ma usun, et täna võivad rõõmu tunda nii emad-isad kui ka õpetajad!  Palju õnne meile kõigile!

Ärge väsige oma Sinilindu püüdmast! Hoian teile pöialt! Armastan!

Mirjam Liik                                                                                                   13.06.2014

Pilte lõpuaktuselt näete siit (Parool Are89)